Ajalugu

Ajalugu

KuKu Klubi (Kujutavate Kunstide Klubi) asutati 1935.a.boheemlasliku ööklubina, mis avas uksed alles õhtul ning kustkohast viimased bridzi-ja viskilembesed härrad sageli lahkusid alles hommikutundidel. Päeval kasutati esimesel korrusel asuva kohviku teenuseid.

Kuku vaimsuse määras 1930-ndate aastate elegantselt nautlev boheemlus oma glamuurse seltskonnaeluga, milles domineerus Pariisis nähtud ja Eestisse imporditud vabameelsuse hillitsetum suund. Olime ju ikkagi mõõdukad luterlased, mistõttu ka boheemlus oli teatud määral soliidsusega tembitud.Seetõttu on ka arusaadav see kõmu ja pahameel, mida põhjustas Pariisist naasnud Adamson-Ericu kõrvarõngas.

KuKu igapäevaelu vürtsitasid regulaarsed ballid, mis äratasid suurt tähelepanu kogu Eesti seltskonnas ja milledes avalduv kunstirahva vaimukus ning sundimatus kujunes ihaldatavaks etaloniks ka teiste suurballide korraldajatele.

Tollane KuKu oli unelmate paigaks ka jõukale eesti kodanlusele ning välisriikide diplomaatidele, kes nautisid KuKu balle ja andsid sellega omapoolse sära KuKu lummavale kuulsusele.

Selle ilu ja võlu lõpetas sõda. KuKu hingitses küll edasi, kuid peale tangupudru ja letialuse samaka ta enamat pakkuda ei suutnud. Ligilähedaselt samalaadse “kunstnike sööklana” tegutses ta mõnda aega ka pärast sõda. Loomuliku allakäigu tulemuseks oli KuKu sulgemine. Stalnlik vägivalla õhustik andis selleks märgatava lisa.

“Hrustsolikku sula” ärakasutades puhuti 1958.a. uus elu sisse ka KuKule, seekord Loominguliste liitude kunstiklubina, mille teeninduse pool oli eliitrestorani “Gloria” käes. Kuna “Gloria” haldas ka kuulsat Toompea puhvetit ja eripoodi, siis pudenes sealt ühtteist KuKussegi.

Tollane KuKu köök oli parimaid ENSV-s ja seda tänu peakokk Jukule, kes kunagiste tsaariarmee ohvitseride kokana oskas teha gurmaanlikke for?makki, tõelist Beauf a la Tartar ja muid hõrgutisi. Tänu “Gloriale” oli odavaimaks sakuskaks taldrikutäis marineeritud silmusid, mis maksis 40 kopikat ja mida seetõttu eelistasid peamiselt noorkunstnikud.
Kunstifond maksis KuKu kõik kulud. Liikmemaks ja kõigi loovliitude poolt regulaarselt tehtavad toetused aga läksid eeskätt KuKu ballide korraldamiseks.

Ballidega püüti taastada vaimset sidet sõjaeelse KuKuga. Kunagise Kuldmaski balli aset täitis uusaastaöine Kostümeeritud maskiball, maikuus toimus kevadiselt vallatu Sitsiball, sügiselt Langevate lehtede ball jm. Sageli kaasati balliruumideks ka ülemised näitusesaalid, mis kõik vaimukalt kujundati. Vaimukad olid ka ballirahva endaloodud kostüümid.

On mõistetav, et võõrvõimu vaimse surve all sai KuKust kõigile loovinimestele omalaadne pelgupaik, mille kaitsvate seinte varjus ja ustavate sõprade seltsis sai odava Armeenia kolmetärnilise konjaki õnnistusel südamevaevad tühjaks kirutud ning kõigi hädade ja võõrvõimu üle lõõbitud. Julgen muutuda isegi nii pateetiliseks, et tunnistada KuKu õhustiku erakordset rolli kogu loovharitlaskonna opositsioonilisuse kujunemises.

Ent nagu nõukogu võimu allakäiguga kaasnenud masendus ja lootusetus ning järsult tõusnud venestuse surve vajutasid pikapeale oma märgi ka KuKule. Üha rohkem sai KuKu külastuse eesmärgiks “nägu täis võtta”, et selles petlikus lohutuses unustada tülgastav tegelikkus. Paratamatult viis see ka KuKu allakäigule. Sai üsna tavaliseks nähtuseks, kus südaööks oli kogu KuKu maani täis, kaasa arvatud ?veitser, ettekandjad ja vististi ka KuKu kuulsad prussakad. KuKu mandus 1970-ndate aastate lõpul kasimatuks joomapunkriks, millel oli Tallinnas üsna hirmuäratav kuulsus.

Kompartei ladvikus kaaluti mitmel korral KuKu sulgemist, kuid alati leiti siiski ohutum olevat hoida seda teravkeelset ja räuskavat seltskonda korralikest inimestest eraldatuna poolpimedas ja suitsunud keldris, vältimaks ohtliku opositsiooninakkuse levimist üle linna. Aga see levis ikkagi.

Kahjuks pole KuKu aga oma kunagise hiilguseni tõusta suutnud ka vabaduse saabudes. On üritatud küll mitmeid kordi, ent puudu on alati jäänud millestki väga olulisest, mis KuKust jälle KuKu teeks. Ei aita uus mööbel, uued WC-d, uued napsimargid ega uued ettekandjad. Peamine põhjus on vististi kunstirahvas eneses.

Uue ajastu uutes võimalustes on purustatud kõik eelnev: kogu kunstielu, loovharitlaskonna ühtsus, põlvkondade vaheline side. Nii nagu kogu tänane Eesti ühiskond on täis tigedust, ülbitsemist ja küünilisust, mis väldib erimeelsete inimeste mahtumist ühe laua taha, nõnda hoiduvad ka kunstirahva erinevad rühmitused üksteisest eemale. Klubilik vaimsus aga eeldaks mingit ühtsust, vennaskondlikkust ja tihedat vastatikust suhtlust. Ilma selleta saab ka uunevast KuKust lihtsalt üks kõrts sadade teiste seas.

Taolise tõdemusega ei taha ma külvata lootusetuse seemneid. Alati tasub taotleda ka võimatuna näivat. Eesti rahva ajaloos on see mitu korda õnnestunud. Võibolla õnnestub ka KuKu ajaloos.

Heinz Valk